Uudised

Millised on Eesti võimalused? Medalivõimalust peale Sildaru ei nähta. Oma võimete realiseerimise korral võiks sinnamaani küündida ka suusahüppaja Kaarel Nurmsalu. Loodetavasti oleks hea tulemus nii temale kui kahevõistleja Kristjan Ilvesele jõudmine esikümnesse. Teised meie võistlejad võivad rõõmustada sellegi üle kui jõuavad olümpiale. Loota siiski tasub nii mõnegi jõudmist kolmekümne piirimaile. Eelmine olümpia oli parim Eesti individuaalne koht 24. Seega võime kokkuvõttes tõdeda, et talialade edasiminek viimasel ajal on olnud ilme. Kuigi kahjuks mitte kõikidel talialadel.

Eesti sportlastelt medalivõite loota oleks siiski äärmiselt ennatlik! Miljonise rahva hulgast talente igale alale pidevalt lihtsalt ei jagu. Suurtel riikidel on suuremad nii rahalised, tehnilised kui ka teaduslikud võimalused.

Põlve otsas nokitsemisega tänapäeval kaugele ei jõua. 

Kes on need inimesed, kes võivad pääseda lisaks ülaltooduile PyeongChangi? Laskesuusatamises on kohad üldiselt määratud. Eesti teenis meeste hulgas 5 kohta. Igal alal saab välja panna 4 meest. Tänavuse hooaja põhjal on parim mees Kauri Kõiv neljal MK-l punktile tulnu. Edasi järgnevad Roland Lessing ja Rene Zahkna. Viimane tuli kontinentaalsarjas 3 korda punktidele. Ülejäänud kahele kohale on vähemalt 3 kandidaati. Need on Johan Talijärv, Martin Remmelg ja sel hooajal haigusega kimpus olnud Kalev Ermits. Kuid pole välistatud, et kusagilt keegi veel välja ilmub, mis siiski on  vähe tõenäoline.

Paljud naised olid samuti tervisega kimpus ja kohti olümpiale ei teeninud. Kuid loodetakse leitakse võimalus 2 naist olümpiale siiski lähetada. Nendele kohtadele on vähemalt 8 kandidaati. Suuremad võimalused oleks Johanna Talijärvel ja Regina Ojal, kes näitasid talve lõpus ka häid tulemusi murdmaarajal, mis meie  laskesuusatajate naiste „achilleuse kand”.  Seejuures on need 2 ka stabiilsed laskjad.

Arvukam koondis on murdmaasusatajatel. Tänase seisuga on kvalifitseerunud Marko Kilp, Raido Ränkel, Peeter Kümmel, Karel Tammjärv, Alvar Johannes Alev, Tatjana Mannima ja Laura Alba. Selle koosseisuga kahjuks teatevõistkonda välja panna on raske. Kuna kvalifitseerumisperiood lõpeb 21. I 2018, siis on võimalik veel mõned kohad juurde saada. Triin Ojastel on kord norm täidetud, kuid on vaja, et oleks 5 korda. Normini jõuda oleks võimalik veel Veerpaludel ja kellelgi veel. Tahaks loota, et Team Haanja ja Suusaliidu vahel leitakse üksmeel ning sportlased poleks selles vastasseisus kannataja pool. Vastik on lugeda neid sportlasi süüdistavaid võhiklikke või tellitud kommentaare. Tegelikult suhtub enamus sportlasi oma püstitatud eesmärkidesse väga pühendatult. See on nende töö ja siin hinnaalandust endale ei anta, esinetakse vastavalt oma võimetele,  nii nagu kellelegi looduse poolt antud. Ollakse teadlikud, et publik ootab neilt häid tulemusi.

Kahevõistlejaist peale Ilvese on norm täis ka Karl-August Tiirmaal. Kuid ta on edetabelis, kui jätta suurte riikide esindajatele 4 kohta, 54s ehk piiripeal. Olümpiale lastakse 55 meest. Meeskonna pealesaamine on muutunud küsitavaks. Han Hendrik Pihol on kontinentaalsarjas teeninud punkte 3 korda, kuid vend Kail ainult korra. Kas võrulastest vennad Pihod jõuavad uuesti, nagu aastaid tagasi, MK sarja punktitele, tahaks loota. Lootus sureb alati viimasena. Eestis on küll mõned lootustandvad noored kahevõistlejad, kes saavutanud hüppemäel korralikke tulemusi, nagu Markus Alter või Robert Lee, kuid murdmaarajal jääb nende jaks täiskasvanutele kõvasti alla. 

Suusahüppajad püstitasid sügisel eesmärgi jõuda olümpiale meeskonnana. Kuna hüppajate meeskonnaga ühines Kaarel Nurmsalu, muutus eesmärk reaalsemaks. Nii Artti Aigro kui Kevin Maltsev on teeninud kontinentaalsarjas punkte ja omavad sellega  õiguse nii MK-l kui olümpial esineda. Probleem on kuidas jõuda 65 valitu hulka, kes kvalifitseeruvad olümpiale. Tänaseks on selle õiguse maailmas välja võidelnud 55 suusahüppajat. Tuleb loota, et keegi meie omadest jõuab selle järelejäänud kümne hulka. Või on meeskonnana nagu ka kahevõistlejatel olümpiale lihtsam jõuda? Paistab, et suuremad lootused jõuda valitute hulka on 17 aastasel Otepää noormehel Artti Aigrol, kes tuli hiljuti Eesti meistriks, hüpates Tehvandi trampliini rekordiks 102 meetrit. Omad võimalused on ka Martti Nõmmel. Kuid nii suusahüppajate ja kahevõistlejate mure on üldjuhul sama, eriti teiste numbrite oma. Puudulik finantsiline toetus. Selle hooaja ettevalmistusperioodil töötati Soomes metsatöödel, et hooajaks raha koguda. Tänavu peaks tõsisemalt tegelema ettevalmistusega olümpiaks. Kuid tekib küsimus, kust leida vastavaid finantse või kes neid aitaks. Võimalik, et rahvas aitaks, sest rahvale meeldivad võimekad atleedid. Selleks oleks tarvis selliseid ala juhte, kes tegeleks sponsorite  otsimisega, mitte ei ajaks ainult oma asja.

Probleemiks on tekkinud ka Tehvandi suusatrampliini maandumisnõlva osaline vajumine, mis vajab tõsist parandustööd. Harjutuskohti oleks võimalik Soomes leida, kuid mis on jällegi täiendav väljaminek niigi pisikese eelarve juures.

2,5 aastat tagasi tundus, et saame suusahüpetes  ka naise olümpiale kui üks 13-aastane tüdruk Võrumaalt hüppas Eesti naiste rekordiks 83 meetrit. Tänaseks on ta taandunud, olümpiale pääsemise mõttes, tavalise noore suusahüppaja tasemele Euroopas. Võimalik, et siin oligi ülealpimisega tegemist. 

Massilisemal alal, vigursuusatamise ja lumelaual on meil peale Sildaru veel 2 noort- vigursuusatamises Karoliine Holter ja lumelauas Siim Aunison, kes täitnud normi olümpiale pürgimiseks. Kuid nende võimalused pole just eriti soodsad. Momendil on nad maailma reitingus vastavalt 57. ja 87. Nendelt kohtadelt olümpiale jõuda on päris pikk tee. Aunisonil peaks suuremad võimalused olema, sest tema alal saab peale 40 sportlast (Holteri alal 24) ja  punkte koguda on veel mitu võimalust.

Mäesuusatamises lastakse peale 16 suure mäesuusatamisriigi arvukate sportlaste kõrval ka väiksematest riikidest vähemalt 1 mees ja 1 naine kui vastav  rahvusvahelise suusaliidu norm (mis väljendub fis punktides) täidetud. Meeste osas konkureerib meil sellele kohale vähemalt 4 võimekat slalomisti. Momendil on kõige kaugemale jõudnud USAs harjutav Tõnis Luik,  kes on maailma reitingus 418. ja täitnud ka teised kriteeriumid. Eelmisel olümpial Eestit esinenud väliseestlane Warren Cummings Smith on vahepeal tervisega kimpus olnud ja pole 2 kuud võistelnud. Tekkida võib veel tema ja Tõnis Luige vahel kõva rebimine selle koha pärast. Kuid arvestada tuleb samuti nii  kiirusalade esindaja Juhan Luige kui juunior Tormis Laine võimalustega.

Naistest pretendeerib reaalselt sellele ainsale kohale Anna Lotta Jõgeva. Jõgeva on 17. aastane koolitüdruk, kes  elab vanematega Norras. Täitnud korra FISi normi nii slaalomis kui gigantslaalomis. Kuid vaja oleks normi täita vähemalt 5 korda. Kindlasti oleks tal suve jooksul neid võimalusi saavutada Lõuna poolkeral, kuid kas vanematel sinna reisimiseks raha jätkub? Suusaliit ilmselt nii noort vaevalt toetama hakkab, sest toetatuse vajajaid on arvukalt teisigi, kes juba kvalifitseerunud.  Sügisel tekib Annal konkurent juunioride klassi jõudvast andekast noorest Carmen Pihost Nüpli külast Otepää lähedalt, kes harjutab põhiliselt Väikesel Munamäel. Carmen kuulub mäesuuusatamises Baltikumi noorte paremikku, kuid on tubli ka õppainetes, eriti matemaatikas. Võimalik, et leitakse, et tedagi, kui normi täidab, pole mõtet saata. Parem mingu see koht kaduma!  Sportlaste suhtes oleks õiglasem pakutu vastu võtta. Tekib oht, et teistelgi alatel võidakse tulevikus seada selle äraütlemise pärast mingid piirangud.

Kiiruisutamise punktikogumine algavad alles 1. VII 2017. Loodan, et meilt pääsevad olümpiale nii Marten Liiv (1000 ja 1500 m) kui Saskia Alusalu (3000 ja 5000 m   ning ühisstardiga sõit). Meestest lastakse alal peale 36 ja naistel 32 sportlast (ühisstardist 24), Liivi võimalused paistavad olevad lootustandvad, sest ta on sel hooajal MK-l korduvalt 35 parema hulka jõudnud. Alusalu sai MM-il  ühisstardiga sõidus 15. koha. Mõlemad on Väino Treimani endised õpilased Adaverest.  Käivad läbirääkimised uue hooaja ettevalmistuskohtade ja sponsoritega. Loodetakse mõne kuu pärast need läbirääkimised edukalt lõpetada. Treimanil on veel teisigi andekaid õpilasi, kes osalesid tänavu juunioride MK-l või universiaadil. Tallinnas harjutab tõsiselt Mart Markuse õpilane Kaspar Kaljuvee, kes pääses tänavu  juunioride MMile.  Adavere taustaga Markus üritab Eestis ka lühiraja uisutamisele elu sisse puhuda, kuid sel alal on eestlastel maailmas raske läbi lüüa miniatuursete Ida-Aasia inimeste vastu võisteldes, kelledel on lihtsam oma väikese kasvu tõttu suure kiirusega kurve läbida. Kuid ka väikestel inimestel peab oma võimalus olema.

Iluuisutamises tundus peale Šotsi olümpiat Eesti seis üsna roosiline. Kuid erinevatel põhjustel muutus seis üsna nutuseks.

Seekordsel olümpial on oluliselt kärbitud ka osavõtjate arvu. Üksiksõidus lastakse peale nii naisi kui mehi mõlemaid 30. 80% kohtades selgus tänavuse MM põhjal. Meie parim naine Helery Hälvin saavutas seal 27. koha.  3 punkti enam, mida ta kodustel võistlustel on suutnud, oleks andnud 24. koha ehk pääsu olümpiale. Eesti parim meessõitja, Daniel Albert Naurits  polnud MM ajaks vastavat taset, just vabakavas, saavanud ja MMile üldse ei pääsenud. Nüüd jääb loota meie mõlemal paremail üksiksõitjal sügisel toimuvatele kvalifikatsioonivõistlustele.

Curlingu segapaari Erkki Lill ja Maila Mölder ilmselt kindlustavad aprillis MMil  Eestile koha olümpial.  Kuna Eestis on ka teine tugev paar Marie Turmanni ja Harri Lille näol, kes tulid 2016. a  MM-il 6, siis peab EOK mais  otsustama, keda meilt olümpiale saata. Suuresti oleneb see ka aprillis MM-i tulemusest.

Eesti võimekas curlingu naiskond, kes võistles 2 aastat Euroopa esiliigas, tuleb sel hooajal alustada uuesti B liigast. Ilmselt saavad nad olümpiale pääsu loota alles järgmises olümpia tsüklis.

Kahebobi võistkondi pääseb olümpiale 29. Kas meie võistkond koosseisus Hardi Link Keilast ja Mart Lellsaar Türilt nende  hulka mahuvad, selgub sügisel. Võimalusi siiski on, sest mitmel EK etapil näidati vastavat vajalikku tulemust. Parem koht saavutati Siguldas, kus oldi 18. Praeguses Euroopa pingereas ollakse siiski alles 37. Ka siin on probleemiks rahanappus. Välja võib kukkuda nii, et ei suudeta osaleda osavõistlustel, kus on võimalik punkte koguda ja olümpiast võib ainult unistada. Näiteks, sel aastal suudeti osaleda ainult kahel etapil, vaja oleks olnud osaleda viiel. Sama probleem ootab ees sügisel. Raha puudumisel jäeti ära ka naiste kahebobi projekti käivitamine. Naistel oleks olnud olümpiale veidi lihtsam pääseda. Neljabobi projektist pole enam üldse mõtet rääkida. Paistab, et asjaomaseid organeid ja abimehi kõigutab sportlaste eluline probleem vähe.

Võime tõdeda, et praeguse seisuga võib lugeda, et olümpiale on Eestist kvalifitseerinud 15 sportlast, kuid õnnestumise korral võiks sinna lisaks jõuda veel umbes 20 sportlast. Vähemalt osavõtjate arvult õnnestuks meil siis edestada mõndagi suurt spordiriiki nagu Leedut, kes edestas meie laskesuusatajast naisi olümpiakoha saamisel.

Huvitav on märkida, et suurema panuse on sellese protsessi andnud küllalt väikese elanike arvuga kohad nagu Adavere, Otepää, Elva või Võru. Need pole just väga jõukad  kohad. Nii nende sportlastele kui teistele peaksid appi ruttama teised jõukamad piirkonnad, et näidata Eesti võimekust oma sportlaste eest hoolitsemisel. Pole normaalne, et kitsukeses transpordis kägaras koos sõidetakse pikki vahemaid võistluspaika, et seal olümpiakoht välja võidelda. Asjatundmatute jaoks on see mugav turismireis.

Nii EOKilt kui alaliitudelt ootaks rohkem asjaajamist rahalises osas olümpiale pääsemise kindlustamiseks! Meie rahvast hinnataksegi teiste rahvaste poolt just meie saavutuste põhjal kuhu kõik inimesed on panustanud. Kutsun kõiki meie taliolümpiale pürgivaid sportlasi toetama! Kindlasti on selleks erinevaid viise, kuidas toetada. Kasvõi Eesti Meedia poolt olümpialaste ettevalmistuse fondi loomine. See ettevõtmine ei ole ainult rahaline väljaminek, vaid eeskujude kasvatamine teistele noortele. Nagu ajalugu on näidanud, võib kaugemas perspektiivis toetuse kampaaniast saada kogu meie rahva tihedam koostöö ning elujõu taassünd.        

Tekst: Endel Susi