Uudised

Mängud, mängud, mängud ... (K.Zilmer)

11.06.2018
SKISPORT.RU

Järgnev lugu sai kirjutatud 4 aastat tagasi, aga nagu uuesti lugedes kogesin - kannatab Venemaa MM-i eel praegugi lugeda. Justkui soojenduseks, sest VUTT JÄÄB VUTIKS !!!

 

Praegusel "Brasiilia lainel " on mängud vallutanud maailma, seda küll ikka jalgpalli  kaudu, aga toonud muu ajaga võrreldes rohkem esile ka mängu kui sellise laiema rolli. Tõsi, päris rohkesti püütakse praegu mängu olemust lahti seletada vaid jalgpalli kaudu, aga jäädakse pahatihti hätta - nii jalgpalli enda kui kaugeltki juba mängu lahti harutamisega. Tahtmata tunnistada, et mõningaid asju, nagu ka mängimist ei saagi lõpuni lahti seletada ja see ongi  selliste tegevuste võlu. Ilma,  et nende unikaalsusele ja omapärale kogu aeg põhjendusi ja õigustusi otsitaks, et miks mänguline tegevus ikkagi nii haarav on... 


Kui selleks aga hirmus tahtmine on, siis soovitaksin ühe allika juurde küll pöörduda. Vaieldamatult ühe kõige sügavaima käsitluse on andnud mängu mõtestamise kohta kindlasti üks  20. sajandi kuulsamaid kultuuriloolasi hollandlane Johan Huizinga. Tema tuntuima raamatu kohta  kirjutatakse raamatu eestikeelsena ( tõlkinud Mati Sirkel) välja andnud kirjastuse Varrak lühitutvustuses järgmist:

"Mängiv inimene" (1938) on kultuuriloo kullavaramusse kuuluv uurimus mängu ja mängulisuse tähtsusest inimühiskonnas. Huizinga näitab väga laialdasele materjalile tuginedes, et kultuur sünnib ja areneb mängus ning mänguna. Kuigi kultuuri edenedes nihkub mänguelement tasapisi tagaplaanile, kristalliseerub see teadmistes, luulekunstis, õiguskorras, riigielu vormides jm. Huizinga analüüsid lasevad mõista, et inimese tegevus on selle sügavamal tasandil tihti mänguline, et oma loomult on inimene "mängiv inimene" - homo ludens.

Kui siit edasi minna, siis peab küll lausa tuhandesse "lehte jagunema", et kõike mänguga ( päevakajaliselt siis muidugi - jalgpalliga) kaasnevat lahti harutama hakata. Oma arvamuse ütleb üsna üheülbaliselt välja Priit Pullerits /PM ja ei saagi õieti aru, mis on tema sellise suure vastuseisu taga. Ses suhtes tasub vaadata  ikka  n.ö. klassikuid ja mulle  meeldib vahel üht nende hulgast , spordiliikumise suurkuju - soomlast Lauri Pihkalat tsiteerida. Oma raamatus  " Spordi õpetus" ( eesti k. 1923)  ütleb  ta nii - Jalgpall on mõnevõrra juhuse mäng, kuid mitte niipalju, et ootamata kaotust alati halva õnne arvele maksaks kirjutada ... Nii et, kui oledki tubli ja osav, tuleb mängu veel juhus ka ja Pihkala (muide - ühe fantastilise mängu - soome pesapalli looja ) enam kui 90 aasta tagusel  arutlusel on igati iva sees, mida Pulleritsu jutust just ei leia...


Raske ja lootusetu asi on niisiis see jalgpalli lahti seletamine, sest nagu praegugi - toob iga õhtu, hilisõhtu või isegi öötund "mängupilti" ja mosaiiki uusi väljundeid. Ning ehkki seda palliveeretamist ( heas mõttes) on nähtud küll ja küll,  jätkub seda sorti muljetega "toitmine" pea kuu aega veel... 


Siinkohal jätaksin siis mängu olemuse sügavama kangutamise ja ka tuure koguva jalgpalli enda ning arutleksin pisut lähemalt, mida on näiteks  mängud tähendanud käeoleva veebilehe mõne põhivaldkonna - suusatamise ja liikumisharrastuse jaoks...

 

Tuntud suusatreeneri Herbert Abeli seisukoht jalgpallimängu oli omal ajal mitte just eriti soosiv . Mängida ju võis ja teatud ajal oli see tõesti kevadise treenimisisu säilitamiseks päris kohane, aga rohkem pidas ta lugu korvpallist või isegi mingist tema juurutatud "rägbi" versioonist. Ehk johtus see ka sellest , et valdavas osas olid tema hoolealusteks ikkagi tüdrukud, neiud ja naised. Olen mitmeid kordi mõelnud , et küllap polnud ka ehk sellepärast Abelite kuulsas suusabaasis Ruusal jalgpalliplatsi, ega mängitud seda ka Oa tänava Emajõe äärsel platsil. Pigem tehti kõike muud. Kui uurisin pisut ka suurte kogemustega treeneri Laur Lukini soovitusi, siis loeb ta üles muidugi mängude positiivsed pooled -  nii emotsionaalsed , füüsilised kui ka sotsiaalsed, kuid samas lõpetab ta sõnadega, et tundeid ei tohi lasta üle keeda ning muidugi vaadata , et ei tekiks vigastusi. " Eks kasutasin noore treenerina pallimänge ja ka jalgpalli ikka selleks , et lapsed alguses trenni saada ja head emotsiooni luua " sõnab Laur " aga siis juhtus niigi , et paremad pallimängijad liikusid varsti juba jalkatrenni. Aga muidugi, ega mängude emotsionaalsuse vastu teised alad ikkagi ei saa." Kui ikka neid vigastusi ei tuleks, sest ega suusatajad mängi tavaliselt ju ideaalsetel platsidel, vaid ikkagi parajatel "songermaadel" , kus mingi pöianikastus võib ühe hetkega tervele hooajale kriipsu peale vedada.  Rääkimata nendest rohketest juhtudest, kus pallist mööda äsatakse ja kohe piki vastase sääreluid. Õnneks pole lööjal korkidega putsasid, aga valusaanul puuduvad ka igasugused säärekaitsmed, nii et "kosse" toob tavaliselt iga pisut tormakam mäng.


Jalgpalli kasutamist ei too treeningvahendina eriliselt esile ka soome suusaspetsid ( Toni Roponen) , ega ka norralastest vennastekolmik Auklandid, kelle treeninguraamatus leidub mida tahes, aga mitte jalgpalli. Soomlased on palju kasutanud samas aga soome pesapalli, kus kontakt on välistatud, aga pidevalt tuleb teha  just sellised spurdipikkusi, mida ka Laur Lukin soovitab. Kui aga hea viskekäsi juhtub olema, napsab sealgi poisi kohe mõni odavisketreener endale.

 

Siitkohalt ei tasu küll veel täismahus järeldust teha, et jalgpall on suusatajate treeningust välja jäänud, kuna lastele ja noortele peetakse seda kindlalt vajalikuks, sest mäng on ikkagi just mäng, mis ei lase laste ja noorte treeninguid emotsionaalselt rutiini minna ja hoiab pikki üksluisemaid treeninguid mängude abil heas tasakaalus. Ka Mati Alveriga vesteldes tunnistas ta, et kuni 1998.aastani kasutasid nad jalgpallimängu päris sageli, aga nii nagu hakkas tipptase lähenema, pidi just mängulise emotsionaalsuse taustal tekkivate vigastuste ohust lähtuvalt sellest treeningvahendist tagasi tõmbuma...


Tõsi, üht suusakoolkonda võib siinkohal ehk pisut erinevalt esile tuua küll - see on Venemaa. Teades meie idanaabrite vuti ja hokiindu , ei taheta ometigi ka seal  eriti just tipptasandile jõudmisel poisse enam kuigi meelsasti vutiplatsile lubada. Nagu kinnitas omal ajal NL suusalaagrites olnu  - Arne Sirel, siis olla juunioriajal veel vutti taotud, aga meeste hulka minnes olnud  nad käinud end maha laadimas vaid võrguplatsil. Kuid Venemaa madalamal tasandil sobis vutitagumine ülihästi.   Mitmete meeste kirjelduste järgi käinud jalkalahingud isegi esimese lume laagrite ajal, kus põlvini lumes üsna kõvasti palli taoti, millega  vaheldust, kõva koormust ja ka mängumõnu saadi. Omal ajal NL naiste suusakoondist juhendanud Viktor Ivanov lasi Käärikul olles samuti õhtuti kasvandikel mängulusti nautida vaid võrkpalliplatsidel, lisades ise, et siin on ju võrk vahel ja naised ei saa seal kuidagi käsipidi kokku minna. Tal oli ka omamoodi mängujärgne tseremoonia - kaotajad pidi võitjaid teatud arvu ringe seljas ümber platsi tassima...Legendaarse Fred Kudu  kümnevõistlejatel oli aga rangelt näiteks korvpall , aga loomulikult ka jalgpall keelatud. Nii need tsentnerilised mehemürakad siis salamisi püüdsid vabal ajal ka korvpalli mängida, aga kuuldused Kudubossi lähenemisest mängusaalile tõi kohe võrkpallid platsi.

 

Loe edasi Kaarel Zilmeri leheküljelt

Eesti Suusaliit Sõjakooli 10, ruum 305, 11316, Tallinn Telefon: +372 603 15 16 E- mail: info@suusaliit.ee
Partnerid:
FIS
Terviserajad.ee
Tehvandi Spordikeskus
Suusatades...