Lahkus suusalegend Alevtina Koltšina
Märtsikuu esimesel päeval suri Otepää lähedal oma väikses maakodus suusaspordi jälgijatele tuttav Alevtina Koltšina.
Alevtina ja ta abikaasa Paveli tegusat suusatajakarjääri tutvustatakse Tehvandi Spordikeskuse talispordimuuseumis.
Eriliste teenete eest anti neile Eesti kodakondsus. Nende elust vändati Soome režissöör Risto Vuorineni juhtimisel dokumentaalfilm “Alevtina ja Paveli suusarajad”.
Alevtina võitis 1956–68 taliolümpiamängudel kulla, hõbeda ja kolm pronksmedalit. Maailmameistrivõistlustel võitis ta seitse kuldmedalit ja ühe hõbeda. Nõukogude Liidu meistrivõistlustel sai ta 16 kulda, 13 hõbedat ja 5 pronksi.
Ikka ja jälle mainitakse Alevtinast rääkides ka ta abikaasat Pavelit. Sest nad tegutsesid alati koos. Ka olümpiamängude ja MM-võistluste fotodel on nad ikka koos, teineteist suudlemas või teineteisele na- eratamas. Paveli surma järel tundis Alevtina temast suurt puudust.
Pärast aktiivset sportlaseaega keskendusid Alevtina ja Pavel suusa- treeneri tööle. Nende õpilaste hulka kuulus näiteks Anatoli Šmigun, kes omakorda treenis oma tütart Kristinat. Anatoli nimetab Pavelit oma teiseks isaks. “Ta ei õpetanud meid üksnes treenima, vaid ka elama,” meenutab Anatoli. “Moskvas elasin küllalt palju tema juures. Olen talle kõige eest väga tänulik.” Muidugi treenisid Alevtina ja Pavel tippsportlaseks ka oma poja Fjodori, kes kogu elu Otepääl elas ja siin eestlaseks kasvas.
Alevtinast ja Pavelist kirjutatakse raamatus „Läbimurdjad. Inimesed, kes muutsid Eesti suusasporti” ja öeldakse, et nad on „inimesed, kes oma tegudega on tõestanud endale ja kaaslastele, et kõik on meie endi kätes. Piir on seal, kuhu me selle enda jaoks tõmbame”.
1988. a Calgary olümpiapronks Allar Levandi iseloomustas Alevtinat ja Pavelit kui Otepää legende: „Nad teretasid alati kõiki ja uurisid, kas on aega rääkida.”
Alevtina ja Pavel veetsid pensionipäevad oma väikeses talus Otepää lähedal. Siinne meeldiv künklik maastik sai Alevtinale tuntuks juba 1950. aastatel. Siin nad elasid nüüd lihtsat maaelu, kasvatades kanu, hanesid ja kitsi. Siia käidi Alevtinat ja Pavelit külastama. Kui külalised soovisid, siis Alevtina näitas medaleid ja karikaid, mida on muljeta- valdavalt palju.
Spordisaavutustest rohkemgi tegid Alevtina ja Pavel kohtumistel külalistega jutuks hoopis piibli tulevikulootuse. Piiblis lubatud tule- vikulootusest kuulis Alevtina oma Jehoova tunnistajast suusaõpi- laselt. Elu lõpuni pidas ta piibli tundmist suuremaks väärtuseks kui oma spordisaavutusi. Kuni pandeemia alguseni käis ta igal nädalal koguduse koosolekutel Otepää kuningriigisaalis. Tema kodus diivanil oli alati piibel, avatud parasjagu sealt, kus ta lugemisega pooleli oli.
Alevtinat jäävad meenutama kõik suusaspordi sõbrad.
