Spordifotograaf Lembit Peegli näitus „Peegel/Pildis“
Tänud, SUUR PILDIMEISTER LEMBIT PEEGEL!
Oled nüüd meie fotoelu esinduslikumas paigas, Telliskivi linnaku Fotografiska majas oma esindusliku fotonäitusega ja see väljapandu ja hoolega valitu on enam kui kahe kuu jooksul leidnud kõrgeid hinnanguid, sooje sõnu ning võimaldanud veelkord läbi elada erinevate aastakümnete võrratuid spordihetki...
Sinu 600 000-lise negatiiviga arhiivi tekkimiseks on silm suutnud tabada nii hinnalist kraami, et sellele on raske midagi taolist vastu panna. Kuid veelgi imestama panevam on ju see, et iga hetke juurde on olnud vaja kohale jõuda, seal parim võttekoht otsida, santi ilma või muid segavaid tegureid trotsida, aga Sa oled selle kõigega hakkama saanud. Need on olnud parajad pildirännakud, mida Sa pole paljuks pidanud ja millele pühendanud suure osa oma elutööst. Oled rännanud ka koos suusarahvaga ja jäänud kuidagi märkamatuks, aga siis vaatad järjekordseid pilte ning imestad - kuidas ta ikka sinna ja sinna jõudis ja mida kõike pole ta küll kätte saanud. Üht kindlat kohta mäletan siiani, see oli Nagano 1998. aasta suusamaratoni finišiala. Meeletu vihmasadu ja ligunemine, aga Lembit püsis omal kohal, et veel see viimane võtta... Meenub, et ega seal eriti kuivi kohti ei jäänud, kui ehk siis vaid Lembitu spetsiaalses kaamerakotis...
Kui viimasel Fotografiska näitusetuuril Sind seletamas kuulsin, siis avanes paljugi sellest tagamaast, mida pilti imetlev vaataja ei pruugi isegi ette kujutada... Sealsamas sain aru, kui põhjalik on olnud Sinu eeltöö, aga on ka neid hetki, mil Sa oled lihtsalt paiga peal olnud ja siis on see „pauk käinud“, nagu kasvõi see Allar Levandi uisusammu poogen, millega ta kunagi Kavgolovo suusarajal hakkama sai. Võib vaid ette kujutada seda tunnet, kui tead, et midagi erilist on nüüd läbi Sinu kaamera kinni püütud...ning nüüd peab see vaid parimal moel vaadatavaks saama...
Paljude muude alade kõrval oled Sa parajat moodi ikka ka suusaalasid jahtinud, pelgamata kas või näiteks seda pakaselist päevagi, mis nüüd Sinu näitusel Fotografiska ühel seinal võimsa pildina „laiutab“. Aga väiksem ja vähesemate detailidega ei saagi see olla, sest see on siiski Tartu maraton, kus selle päeva olud panid kõiki proovile ning kus krõbe pakane sai kõigile isikupärased härmatised vormida. Ja sinu näpp vaid klõpsutas. Kui palusin Sind sinna pildi ette platsi võtta, siis just selle mõttega, et ära fikseerida see, kuidas Suur Meister oma tehtut naudib...
Kui korraks veel ühe nähtud hetke üle arutleda, siis oli selle nägemine suur avastus ning ikkagi ka taaskohtumine. Seda enam, et maailma suusatippe on nüüd nii Nuustakul kui viimasel kahel korral ka Lauluväjakul võõrustatud, aga et nad mingil ajal veel sellises kohas kemplesid, see on hakanud tasapisi unustuse hõlma vajuma. Aga meister Peegli pildipangast on see üles leitud Ja siin ta nüüd ongi – 12. mai 2007.aasta suusavõistlus, kus kempeldi 850 meetri pikkusel rajal , keset Tallinna vanalinna, taamal Vana Toomas ise... Ning kohal rohkesti maailma tippegi.
Aitäh, Lembit – see viimane pilt on Eesti suusajaloo jaoks kulda väärt. Kindlasti ei tasuks hakata taolist maikuist vanalinna jänni järele tegema, sest Tallinna pakutav uus variant lauluväljakul on oma koha kenasti välja mänginud ja sealsed hetked on juba maailma suusaringkondadesse laiali lennanud.. Ja vaid imetlust tekitanud
Meister Lembit, Sinu kulla väärtusega näitust võib jäädagi imetlema ja pildi saamise stoorisid kuulama...
Eks igaüks leia seal oma , aga soovitan seda näitusekäiku kõigile. Kuigi alati pole Lembit ise kohal ning samuti ka kogu pildiprojekti eest vedanud väsimatu Are Altraja, nagu minu käigu puhul juhtus, siis alati saab minna, rahulikult pildist pildi juurde astuda ja veenduda, kui väärt see Suure Pildimeistri Lembitu jäädvustatu on...
Suurima austuse ja tänuga
Kaarel Zilmer
Suusaõpetajast hobipiltnik
