Uudised

1. Milline koht on mäesuusatamisel Sinu tänases elus?

Hetkel olen Audentese spordigümnaasiumi mäesuusatreener, lisaks juhendan Karupesa tiimi noori suusatajaid - seal on murdmaa- ja mäesuusatamine ühendatud. Audenteses on mul kolm treenitavat ja trennid toimuvad kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Karupesa tiimis on kokku 35 mäesuusahuvilist, minu grupis on 10-15 aastased noored, kellega treenime samuti päeva teises pooles. Vahel õnnestub treeninguid ühildada. Lisaks on talvehooaja nädalavahetustel võistlused ja välismaa reisid. Eks ta kipub muidugi nii olema, et treener peab olema ühteaegu kokk, kondiiter ja keevitaja.

2. Sina ja mäesuusatamine käite kokku. Kuidas see teekond alguse sai - millal ja kuidas tekkis armastus ala vastu?

See kõik sai alguse tänu vanematele. Mu isa on eriti suur mäesuusafanatt. Mäletan, et lapsepõlves nädalalavahetustel Eurosport kogu aeg käis, sest ta vaatas sealt võistlusi. Tähtsamaid võistlusi ja olümpiamänge ta isegi lindistas VHS kassettidele. Ka ema tundis ala vastu huvi. Vene ajal hakkasid nad koos mägedes käima ja nende eeskujul hakkasin minagi suusatama. Suusad pandi mulle alla 4-5 aastaselt, trenni sattusin aga alles 10-11 aastaselt. Enne seda harrastasin teisi alasid. Loomulikult oli mu unistus jõuda tippu välja.

Minu esimene treener oli Peeter Siim. Täpselt tol hetkel avas ka Nils Kroon Tartus grupi ning selle pundiga hakkasingi trennis käima. Kui ma vanemaks sain, siis tol ajal ei olnud väga head süsteemi, kuidas edasi liikuda. Olid vaid üksikud üritajad täiskasvanute klassis. Õnneks oli aga Peeter Siimu poeg Karl Siim, kes mind 14-aastaselt oma hõlma alla võttis. Hakkasime koos Soomes ja Rootsis laagrites käima. Võtsime tokid kaasa, panime endale raja püsti, filmisime ja olime põhimõtteliselt ise enda treenerid. Karl oli minust viis aastat vanem ja temaga me siis tuuritasime kolm hooaega. Peale seda treenisime koos Deyvid Oprja’ga ühe aasta Austria treeneri käe all. 18-aastaseks saades õnnestus mul saada 3-4 kuuks FISi laagrisse, mis oli suunatud arengumaade sportlastele. Hooaja keskel murdsin oma põlvesidemed ning sellega sai minu sportlaskarjäär lõpu. Ma küll üritasin ka peale seda oma lõbuks veel sõita, kuid läksin ühtlasi ka ülikooli ja kujunesid uued prioriteedid. Lõpp oli veidi ootamatu, kuid tagantjärele vaadates võib öelda, et päris tippu ongi väga keeruline jõuda.

3. Oled ise olnud sportlane ja nüüdseks juba mitmeid aastaid treener. Kuidas Sa selleni jõudsid?

Pärast gümnaasiumi läksin ülikooli inseneriks õppima, kuid samaaegselt jätkasin ka mäel treenimist ja nädalavahetustel olin Kuutsemäel instruktor. Ajapikku mõistsin, et tahan enda teadmisi ka teistele edasi anda ja nii paningi 2012. aastal kokku oma treeninggrupi.

Ülikooli lõpetamise järel kolisin ma Tallinnasse ja asusin töötama insenerina. Paralleelselt arendasin aga ka oma treeneriteadmisi - käisin koolitustel ja omandasin kutseid ning sõitsin igal nädalavahetusel Otepääle trenne andma ja käisin noortega laagrites. Kokku töötasin insenerina viis aastat, paar viimast aastat isegi juhtival positsioonil, kuid terve selle aja vältel tundsin, et see pole päris mulle - päev otsa kontoris arvuti taga istuda. Ikka ja jälle vaatasin aknast välja ja mõtlesin suusatamisest. Ja nii otsustasingi pühenduda treeneritööle.

4. Kindlasti on ameteid, kus palganumber on suurem või elu “mugavam”. Mis on Sind treeneritöö juures hoidnud?

Suusatamine on justkui haigus - kui juba selle pisiku külge saad, siis ega sellest enam lahti ei saa. Mulle meeldib vabas õhus viibimine, noortega tegelemine ja tunne, mille suusatamine annab. Tundsin, et tahan midagi muuta, et süsteemi paremaks teha ja tulevastele noortele teekond lihtsamaks teha.

5. Ei saa vist öelda, et Eestis mäesuusatamisega tegelemine oleks loomulik või lihtne - alustades sellest, et riik on väike ning mägesid meil ei ole. Milliseid positiivseid muutuseid oled aga aastate jooksul ala sees näinud ja milliste arengute üle tunned täna uhkust?

Alustuseks tõepoolest - mägesid meil ei ole ja tundubki ebaloogiline siin üldse midagi üritada, aga tegelikkuses on noortel siin üpriski head tingimused baastehnika omadamiseks. Viimased aastad on näidanud, et noorteklassides suudame me üpriski hästi ülejäänud maailmaga konkureerida. Aga mida vanemaks sa saad, seda enam tuleb välismaal laagrites viibida ja võistlemas käima, kui soovid päriselt tippu jõuda.

Tormis Laine on ehe näide sellest, kuidas see võib võimalikuks saada. Möödunud hooajal ta tegi väga väga korralikud tulemused ja selle üle on väga hea meel. See võiks ka meie noortele näidata, et kui on piisavalt tahtmist ja pealehakkamist ja töökust, siis on kõik võimalik.

Ja tegelikult ongi juba päris palju noori peale tulemas, kes on samuti võtnud ette teekonna välismaa suusagümnaasiumitesse. Positiivne on ka see, et Audentese spordigümnaasiumis avati mäesuusagrupp. 

Hooaja ettevalmistuse ja üldfüüsilise osa saame me väga hästi Otepääl teha, selle jaoks on siin ideaalsed tingimused, aga talvel tuleb suure osa ajast välismaal olla. Seal on välispundid, kellega koos treenitakse, aeg-ajalt olen ka mina nendega laagrites kaasas, aga põhimõtteliselt tõsiselt tasemel spordi tegemiseks tulebki oktoobrist aprilli ära olla ja on äärmiselt oluline, et meil oleksid väliskoostööpartnerid, kellega koos treenida.

6. Kas Sulle meenub mõni eriti meeldejääv või naljakas lugu treeningutelt või võistlustelt, mida armastad ikka ja jälle jutustada?

Päris palju seiklusi ja sekeldusi oli siis kui ise sportlasena omapea laagrites ja võistlustel käisime. Kui sul on neli paari suuski ja mitu kotti, siis lennukite ja kottidega see on ikka omaette kunst, et kõik asjad kiirelt ühelt rongilt teisele saada. Mäletan, et kord kui jõuludeks tahtsin koju tulla, siis kaal oli päris kõvasti üle ja ma läksin lennukisse nii, et kiiver oli peas ja suusasaapad olid kaelas, et kaalu vähendada.

7. Mida tahaksite julgustuseks öelda alustavatele/noortele mäesuusatajatele?

Kõik on võimalik, kui endal piisavalt tahtmist on. Võib-olla ma ei tähtsustakski niivõrd seda, et kõik peavad tippu jõudma. See ei ole esmatähtis. Tähtis on teekond sportlasena. Leian, et kui sa korralikult ja pühendunult treenid, siis see kasvatab sinust ka parema inimese - omandad distsipliini ja kohusetunde, mis tulevases elus kasuks tulevad. Sõbrad, kelle sa teekonnalt kaasa saad, on suurim väärtus.

8. Kuidas julgustada alustavaid suusatreenereid?

Kirg ala vastu peab tulema enesest. See on elustiil. Töö on vabas õhus - saab pidevalt liikuda ja ennast vormis hoida. Noortega tegelemine hoiab ka sind ennast nooruslikuna.

9. Rääkides Eesti mäesuusatamisest, mida Sa unistaksid näha lähema 10 aasta jooksul?

Loomulikult unista sellest, et keegi meie sportlastest suudaks tiitlivõistlustel medalile sõita või saavutada koha TOP10-s.

Loodan näha, et meil tekib ühtne koondis või punt. Praegu on kõik küllaltki laiali. Kui suudaksime jõu koondada, saaksime palju rohkem korda saata. Minu jaoks seisneb spordis edu võti koostöös - seda nii eri alade kui ka riikide vahel. Audenteses tahaksin jõuda selleni, et meil oleks välismaal üks kindel suusakool - baas, kus meie erinevate suusaalade sportlased saaksid laagrites käia.
 

Samuti ootan väga Tehvandil uue suusanõlva valmimist, mis annab meie noortele ka kodus treenimiseks paremad tingimused.