Arvo Pärt nautis suusalainel olemist: filmi „Otsin luiteid“ lugu
Lugedes augusti keskpaiga “Postimehest“, mõned nädalad enne Maestro Arvo Pärdi 90. juubelit, üht huvitavat ülevaadet tema unustatud kullafondist, siis 1972. aasta osas räägiti seal ka suvisest suusatamise filmist “Otsin luiteid”.
Et 2016. aastal Erna ja Herbert Abeli 100. sünniaastapäeva puhul sai meenutuste hulka ka selle filmi saamisega seotu, siis olid hea meelega nõus sellest pajatama Eesti filmiloo suurkujud Hans Roosipuu (HR) ja Enn Säde (ES) . Meie hulgast toonaks juba lahkunud stsenaristi Valter Heueri panust meenutasid mehed kui head Tartu, aga ka Abelite, tausta teadnud meest, kuid omaette huvitavaks ja väheteada teema oli meile muidugi helilooja Arvo Pärdi kaasamine. Nagu mehed pajatasid, siis meenutusteraamatusse sai see kirja sedasi...
Aga filmi juurde tuli lõpuosas appi ju veel üks mees – Arvo Pärt ?
HR: Tuli ja oli meie tegijate hulgas täie innuga. Õigemini oli tema soovitajateks Heino Pars ja ka Enn Säde, kes teadsid, et siin stuudios liigub ringi Pärdinimeline helilooja, keda sel ajal kõrgemal pool eriti ei soositud ja igati eemale tõrjuti. Parsi arvates võis ta Abeli filmi juures rakendust saada. Ka teenida sel raskel ajal pisut, sest ehkki film oli küll lühike, sai Arvo küllap ka originaalmuusika eest pisut paremini tasustatud. Aga Pärt ei teinud tõesti midagi vaid raha saamise pärast ja n.ö. üle jala. Ka sellesse filmi süvenes ta nii, et kui ta oli filmimaterjali läbi vaadanud, siis palus ta, et kas seda uljast laskumist mööda suvist saepururada ei saaks veel kordusena panna - tal olla see muusika just nii juba valmis kirjutatud. Nii et ta tabas igati kogu suusatamisega kaasneva meeleolu ja Abeli toimetamise suurepäraselt ära…
ES : Vaat, muusikas ja filmis on mingi sisemine struktuur sama ja nii nagu Pärt, nii tabas ka Lepo Sumera selle imehästi ära. See ilmnes ka Abeli filmi puhul, sest ehkki Arvo polnud ju ei Ruusal ega neis Lätimaa mererandades käinud, oli tal koheselt peale filmimaterjali äravaatamist oma "hoiak " ja "tunnetus" tekkinud, mis siis ka igati sobiva muusikalise väljundi sai. Pealegi oli ta juba selleks ajaks nii palju ja head filmimuusikat kirjutanud, mille kohta kuuleb maestrot vahel nüüd imestavalt ütlevat... "Uskumatu, kas selle olen tõesti mina kirjutanud ? " (Viimati ahhetas ja "kahtles" Maestro AP tema suurepäraste lastelaulude plaadi koostamise puhul - Kaarel Zilmer)
Sellise võimsa neliku (Heueri, Roosipuu, Säde ja Pärdi) asumisega suusafilmi tegemise juurde oli Abelitele endilegi üllatuseks ja nüüd takkajärgi võib vaid imestada, et see siis (1972. aastal), üsna keerukal ajal üldse teoks sai. Valvati ju väga, mida ja kellest tohib üldse midagi filmilindile jäädvustada. Muidugi, suusa- ning maratonivaimustus oli siis ülivõimas, Abelite tüdrukud ülimalt populaarsed ning tegusad. Ja tuleb vaid õnne tänada, et keegi “agar asjamees” ei läinud ette kandma, et kas te ikka teate, kellest filmi tehakse. Abelitest, omaegsetest Urvaste kooliõpetajatest, kellest Erna juhtis enne okupatsiooni selle kandi kodutütreid ja Herbert noorkotkaid… Kui kuskil võis ka mingi kahin käia, siis filmiloojad möllasid omasoodu nii suvel ning talvel ning valmis sai meie kullafondi jõudnud film.
Igatahes, kui 2016.aastal Abelite 100-t tähistasime, siis korraks läksime nende endisse Oa tänava koju ning nagu Lembitu Kuuse lubanud oli, tuli sel ajal telerit lahti keerates just see 44 aastat tagasi tehtud suusalugu… Kas ühe toonase filmikangelase - Rutt Rehemaa silmanurka just pisar veeres, aga kui sinna vaiksesse ja Abelite õpilasi täis tuppa filmi lõputiitrid jõudsid oli enamiku hing piisavalt hell...
Tänud teile, Maestrod Valter Heuer, Hans Roosipuu, Enn Säde ja Arvo Pärt, teie omaaegne pühendumus pole suusarahva hulgas küll kuidagi ununenud.
Filmi “Otsin luiteid “ pikemat saamislugu saab lugeda minu suusaveebist https://suusatades.weebly.com/roosipuu-heuer-saumlde-paumlrt--otsin-luiteid--1972--tallinnfilm.html
Kaarel Zilmer
Suusaõpetaja, 1972.aastal filmimisel osalenud taustajõud
